Lendame lugemispesasse! 

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 11/2011

Oleme teinud patjadest ja vaipadest mõnusa pesa ning end selles sisse seadnud. Koos raamatutega muidugi, sest tegemist on lugemispesaga. Võtame patjade keskel neljakesi istet: algklassilapsed vend ja õde, lasteaiapoiss väikevend ja mina – vanaema.    

See on paik, kus lugemisisu tuleb lastele hõlpsamini peale kui mujal. Eriti kui alustada sõnadega: „Sõbrakesed, lendame nüüd oma pesasse!“ Võtame esimese raamatu, mina naaldun ettelugemisest juba ette mõnu tundes padjale, kuid... 

Oh häda! Oleme unustanud teleka mängima! Ekraanil plingib parajasti midagi värvilist, meie seltskonnast noorima pilk haarab liikuvat pilti ja on ilmselge, et teda kisub pesast pildi poole. Teleri kinnipanekule järgneb poisi protest.

Mida teha, et teler ei segaks meie pesaõhtut?  Ehk alustada seekord hoopis näitemängust? Mõeldud-tehtud, appi tuleb vana hea klassika. „Mängime Punamütsikest!“ panen ette ja pakun väikevennale ta lemmikrolli.

„Ei taha Hunti!“ on poiss jälle protesti täis. „Tahan hoopis Punamütsikest!“

„Sina oled poiss, aga Punamütsike on tüdruk!“ püüab väikevenna õde muinasjututõde jalule seada.

„Mis siis?“ pole väikevend rahul. „Mina TAHAN olla Punamütsike!“

Anname järele ja otsime väikevennale esikust ema punase bareti. Las tunnevad poisidki maast madalast vajadust võtta korv koogi ja mahlajoogiga ning hoolitseda vanaema eest.

„Punamütsike“ mängitud, võtame käsile teise lemmiku, millest samuti oleme teinud „lavavariandi“. See on Andrus Kivirähki „Kaka ja kevade“ nimilugu. Võilille, varblase ja koeraga läheb lihtsalt, kuid nagu alati, ei taha ka seekord keegi olla... kaka. Lepime kokku, et mängime lugu mitu korda ja etendame pahasti lõhnavat tegelast kõik kordamööda. Alles pärast seesugust „soojendust“ saab ettelugemise juurde asuda.

„Mis tsirkus see veel on?“ küsib siinkohal tõsine raamatulugeja.

Kirjeldasin eespool elu ennast. Vaatamata sellele, et kodus on mitu seinatäit raamaturiiuleid, et raamat on emal-isal iga päev käes ja et lapsed on unejuttudega titeeast peale harjunud, kisub lapsi järjest enam teleri- ja arvutiekraani ette. Lugemispesa ja näitemäng on vaid kaks võimalust trikkide seast, mida laste ja raamatu suhte hoidmiseks ning edendamiseks pakub lugemisühing.

Ühelt poolt tundub, et raamatuhuvi on kaasa sündinud. Raamatu lugeja hindab üksindust – umbes nagu raamatu kirjutajagi. Võiksime nentida, et jäägu raamat neile, kes on sündinud „lugemisgeeniga“, olgu teistega, kuidas on. Pole aga lihtne sellega leppida, kui oled pärit põlvkonnast, kellele raamat avas ukse maailma ajal, mil muud maailmavõtit olemas ei olnud. 

Kuid raamatuusu levitamine niisama lihtsalt ei käi. Et astud noorte poole sisse ja annad lapselastele karmi käsu kätte: „Nüüd lugema, ja kohe!“ Rohkem kui käsust on kasu meelitusnippidest, mida igaüks saab ka ise välja mõelda.

Lugemispesasse „lendamisest“ pole kasu, kui raamatu sisu ei haara. Ei jää üle muud kui katsetada: kui tüdrukud on haldjalugudest vaimustuses, siis lugegem neid; kui poistele meeldib „Poiste aabitsa“ kummituslugu, siis las nad kuulavad seda kas või kümme korda järjest.

Oma kooli- ja elukogemusega ei tule me ettelugejatena sageli selle pealegi, et laps ei pruugi tekstist aru saada, kui see on kirjutatud kujundlikus keeles või sõnadega, mis tähistavad asju või toimetusi, mida tänapäeval enam ei tunta. Ei saanud minagi aru seni, kuni tütretütar hakkas mind katkestama, küsides näiteks: „Mida tähendab kaunishing? Mis asi on grammofon? Ja rehkendamine?“ Tänapäeva lapsed ei tunne ka tööriistu, mis meie lapsepõlves olid tavalised: kõblas, raha, looreha, hark, vikat. Sama lugu oli Lutsu „Kevadega“, mida ühel suvel koos lastega lugesime. Lutsu huumor osutus ajatult arusaadavaks, küll aga leidus sõnu, mis vajasid selgitust.

Reklaamimaailmas teatakse, et foto ja pilt mõjuvad kiiremini kui sõna. Praegusaja lapsed sünnivad maailma, kus valitsevad pilt ja märk. Liikuva pildiga multikas on kergemini haaratav kui mis tahes raamat. Raamat äratab tähelepanu siis, kui selles tuntakse ära multikast või arvutimängust nähtud tegelane. Et last raamatuni juhatada, võiks selle ahela teistpidi keerata: raamatut arvuti läheduses lugedes joonistada või leida loetule arvuti abiga pildid juurde.

Omast kogemusest kinnitan, et kindla peale õnnestumist tähendab vanasõna- või mõistatusteraamatu lugemispesasse kaasa võtmine. Vanasõnu on hea kordamööda lugeda ja lõpuks ise välja mõelda, mõistatusi passib mõistagi kordamööda ära arvata.

Põnevaks läheb, kui õnnestub tekitada järjejutu tuju. Jutt sünnib jupikaupa: alguse mõtleb vanem või vanavanem ja laseb seejärel järgmise lõigu lapsel mõelda. Kõik jupid kirjutatakse üles ja loetakse lõpuks ühiselt ette. Lõpptulemuseks on palju nalja ja lustakas meeleolu – see aga annab lugemisele lisaväärtuse.