ARVAMUSI HILLE KARMI LOOMINGUST

Lugejate kommentaarid Hille Karmi raamatule „Taevas ja Maa“ kirjastuse Petrone Print kodulehel www.petroneprint.ee

¤  Meeldib väga see väike tumedapäine piiga sääl armsas  alevikus! Imetlen ja kadestan lapse terast silma ja sulge argielu ja Maa ja Taeva üle mõtiskedes. Lummav lugemine. Haarab esimesest leheküljest ja ei lase lahti ka pärast lõpetamist.  Vaatasin pikalt tagakaant - otsekui lootes leida jätku, järge. Väga hästi kirjutatud! Sügav, aus, tark raamat. Aitäh, Hille Karm!

¤  See on siiras ja südamlik teos suureks kasvamisest ning püüdest tulla toime vastuoludega oma pere ning ühiskonna ellusuhtumise vahel. Meeldis väga, kuna mulle noorema põlvkonna esindajana oli teoses paljugi uut, mida varasemalt ei teadnud ning aimatagi poleks osanud. Luges ja kiitis aga ka vanaema, kellele jagus raamatus palju äratundmisrõõmu. Kuna raamat on kirjutatud ladusalt ja huvitavalt, siis kindlasti võib seda soovitada igas vanuses lugejatele.

Raamatust „Taevas ja Maa“ ajakirjas Tiiu nr 1/2012

Mälestusteraamat võib olla midagi palju enamat kui pelgalt lapseea seikade ja kogemuste loetelu. See võib olla siiras, haarav ja nõtke. Nii soe, et lugeja tunneb end kui kaminatule paistel. Hille Karmi lugu selline just ongi.

Postimees, 24. jaanuaril 2012
Taeva ja Maa vahel kiikuja puudutab hingekeeli
Hille Tänavsuu:

Kuigi „Taevast ja Maad“ võib pidada elulooraamatuks, pole see võrreldes paljude teiste viimastel aastatel parema või vasaku käega kirja pandud biograafialaadsete raamatutega seda mitte. Pigem on see ühe inimese arengu, tema siseheitluste ja kõhkluste lugu, lausa enesepaljastus, julge ülestunnistus, mis näitab autori elu- ja kirjanduslikku küpsust, puudutab nii kirjutaja kui lugeja hingekeeli… Loe veel > 

Keila Leht, 13. jaanuaril 2012
Vahepeatus Keila. Kuid mitte ainult
Agu Veetamm

Sellest raamatust on palju õppida, eriti oskust väljendada lugupidamist ja austust oma kodu ja koolide vastu. „Taevas ja Maa“ väärib tähelepanu, eriti Keilas. Loe veel >

Ajakiri Eesti Naine nr 12/2011
Taeva ja maa vahel
Intervjuu Hille Karmiga
Küsis Eda Allikmaa

Kirjanik Hille Karmi lapsepõlvelugu paneb mõtlema sellest, kuis vanemate tõekspidamised mõjutavad laste eluvalikuid. Loe veel >

Veel lugejate arvamusi „Taeva ja Maa“ kohta

¤  Pärast lugemise lõpetamist olin tükk aega selle mõju all. Aga mul on tunne, et see raamat pole väga kergesti sündinud. Nii aus, mitmekihiline, aastakümnetes vabalt kulgev, dokumenditäpne. Poeb sügavale sisemusse, mitte rohujuure tasandile, nagu moekalt öeldakse, vaid otse hinge. Raku tasandile.

¤  Kahtlustan, et autor on tundnud end kristlikus mõttes  süüdlasena ja kirjutanud justkui patukahetsusraamatu. Ja nagu vastuoluliselt pikale ja venivale patukahetsusele on seda raamatut väga põnev ja lahe lugeda, nagu oleks tegemist ilukirjandusliku romaaniga, kuigi on žanri poolest tõsielulugu.

¤  Huvitav on lugeda ajastust, mis on esitatud läbi kirjutaja silmade ja tundmuste. Siiski see raamat ei ole liiga isiklik ja on tunda, et autor ei kirjutata oma hingelt kõike ära. Kuid see, mis kirjas on, puudutab lugemisel hinge. 

¤  „Taevas ja Maa“ puudutab mind nii-öelda tavalugejast rohkem seepärast, et olen ka ise perekonnast, mis tolleaegsesse ühiskonda hästi ei sobinud. Aga olen oma vanematele tänulik, et nad oskasid lastesse tekitada tugeva kõlbelise aluspinna.  Kahjuks on ainult headusele toetuv inimene üsna haavatav ja kaitsetu, sest mõnikord ta ei suuda end kaitsta nende vahenditega, mida tema eetika õigeks peab. Selline mõte käis läbi ka Hille Karmi raamatust. 

¤  Hille Karm kirjeldab aega mitu aastakümmet tagasi, kuid tegelikult on samad probleemid ka tänases päevas. Kuidas tunneb end see, kes ei ole „nii nagu teised“? See raamat pani mind tolerantsusele mõtlema rohkem kui näiteks suure käraga tehtud reklaamikampaania „Erinevus rikastab“. 

¤  Südantkosutav lugemine. Tundsin raamatus ära oma noorusaja, eriti mõned detailid. Minu vanavanemad olid samuti Saaremaalt pärit  ja ma suvitasin lapsena nende juures Sõrves. Mäletan, nagu see oleks täna, Saaremaa munajäätist vahvliga, millest paremat hilisemas elus saanud ei ole. Mäletan nii rongi kui lennukit ja muidugi saadab ka mind seesama kalaisu, millest kirjutab Hille. Suur tänu Hillele, kes viis mind lapsepõlve tagasi! 

¤  Hille lugu jääb ju pooleli. Kas ta võiks kirjutada kunagi ka sellest, mis juhtus tema elus edaspidi, kas ja kuidas ta leidis oma tee? See raamat lõpeb aastaga 1967, ees seisis veel üle kahekümne aasta nõukogude aega. Või pani autor oma elust kirjutamisele punkti „Taeva ja Maa“ lõpulausetega: „Lapsepõlv ei lõpe kunagi. Ta on kogu aeg meiega kaasas, nagu küpseks saanud puu või taim kätkeb endas kunagist, kasvujärgus puud või taime.“? Ikkagi tahaks edasi lugeda. 

Maimu Bergi ettekanne Hille Karmi raamatu "Midagi head" esitlusel Tallinnas Soome Instituudis 13. jaanuaril 2010

Hille Karmist ja tema raamatust „Midagi head“

Hille Karmi kui eesti ajakirjaniku nimi on paljudele tuttav, aga kirjandussegi tuli ta juba üsna ammu – 1981. aastal, kui ilmus ta novellikogumik „Semestri 99. päev“. Vahelduvalt nii ajakirjanduslikku kui kirjanduslikku žanri viljeledes on ta eriti suure lõikusega silma paistnud just möödunud aastal, kus ilmusid tervelt neli raamatut: „Õnnerahva lood“ armastatud seriaalist „Õnne 13“ ja selle tegelastest, jutukogumiks „Midagi head“, mida täna siin esitleme, kogupereraamat „Ingli valgus“ ja Elle Kulli portreeraamat „Unes ja ilmsi“. Möödunud aastal sai Hille Karmist lisaks ajakirjanike liidu liikmelisusele ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Ja Hea Sõna auhinnaga pärjatu. Loe veel >

Postimehe vahelehes Raamat 9. detsembril 2010

Hille Karmi juttudes jääb hea alati heaks

Esme Kassak
Alustades raamatust „Väike vahva vanaema“ neli aastat tagasi, on novembris trükivalgust näinud „Pasun punase kuue taskus“ Hille Karmi sulest juba kuues laste- ja kogupereraamat.

Olete olnud toimekas ajakirjanik, kirjutanud ka elulooraamatuid ja jutte täiskasvanutele. Kuidas olete jõudnud... Loe veel >

Muinasjutt ja elu korraga

Esme Kassak
Raamat on üles ehitatud lihtsatele, ent ääretult tähtsatele soovidele, ja seda mitte ainult jõuluajal, vaid koguaeg: jõudu ja tervist väetimatele, sõprust ja üksmeelt tülitsejatele, nalja ja naeru liialt tõsimeelsetele, ja muidugi usku, lootust ja armastust. Kõik sellised soovid jõudsid jõuluvana kingikotti inglilt ning nende soovide edastamiseks sai ta muinasjutulise pasuna. Loe veel >

VALIK HILLE KARMI KIRJUTATUST 

Minu meri, kes Sa oled maa peal...

Kirjutatud Euroopa kultuuripealinna Tallinna 2011 e-lugude sarjas „Mereäärsed lood“. Ette kantud kultuuripealinna lõpuõhtul 22. detsembril 2011.

Muidugi kiirustan ma täna Sinu juurde. Mul on Sind väga vaja. Mul on vaja rääkida ja mul on vaja, et keegi mind ära kuulaks. Lähedastele inimestele rääkimisega on teine lugu. Neile ei tohi oma koormat kaela veeretada, nad võivad selle raskuse all painduda või koguni kokku vajuda. Aga Sina, Sa oled tugev ja võimas, Sul on jõudu, Sinus on energiat, Sa oled suur ja usaldusväärne. Loe veel >

Valguse tulek

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 12/2011
Mida aasta edasi, seda enam hakkad tema järele igatsema ja tema tasast tulekut märkama.
Kirjutan meelega „tema“, sest on ju valgus me ümber elav, sama elav kui taevas ja pilved, puud ja põõsad, varahommikune kaste suvel või piimjas udu mõtlikul sügispäeval. Valguses on neid kõiki ja enamgi veel – kogu loodust, mille osa meiegi oleme. Loe veel >

Lendame lugemispesasse!

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 11/2011
Oleme teinud patjadest ja vaipadest mõnusa pesa ning end selles sisse seadnud. Koos raamatutega muidugi, sest tegemist on lugemispesaga. Võtame patjade keskel neljakesi istet: algklassilapsed vend ja õde, lasteaiapoiss väikevend ja mina – vanaema. Loe veel > 

Mida MINA tahan?

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 10/2011
Järjekorras seistes kuulad tahtmatult teiste ootajate omavahelist juttu pealt, kuigi püüad end välja lülitada.
Kaks naist, ilmselt omavahel tuttavad või sugulasedki, üks umbes minuealine, teine vanem, räägivad argipäevastest asjadest. Ilmselt on nad siin järjekorras juhuslikult üle hulga aja kokku saanud. Loe veel > 

See kerge tähekoorem

Hille kolumn ajakirjas Elukiri 9/2011
Mäletan valgeid põlvikuid. Nendeta ei sobinud kodust välja minna, kui ees oli vähegi pidulikum käik. Esimene koolipäev aga oli pidude pidu! Eriti pidulikuks puhuks olid põlvikud, mis põlve alt seoti tuttidega, nii et küljele jäi lehvike. Loe veel >

Arrivederci! Nägemiseni! 

Hille kolumn ajakirjas Elukiri 8/2011
Astun tänavale. Sajab. Suvine äike. 
Tallinna vanalinn on täis vihmakeepe – need on seljas turistidel, kelle rändehooaeg jätkub. Rühm jaapani pensionäre astub ettevaatlikult mööda vihmalibedaid munakive ja püüab giidil sabas püsida. Järgmisest, itaallastest koosnevast grupist on vaid mõni alles jäänud. Turistide rada ääristavad vanalinnakohvikud on kui virvatulukesed, mis eksitavad teelt keskaegse linna ajalooliste väärtuste poole. Vihmavarjualused rootslased püsivad giidi kuuldekauguses, kuid haigutavad mõnusasti. Nemad pole vist veel ärganud.  Loe veel >

Kellele meri, kellele mets

Hille kolumn ajakirjas Elukiri 7/2011
„Oo, suvi!“ õhkame õndsalt, nautides põhjamaist üürikest valgust ja vabadust kõndida paljajalu. „Ja meri!“ lisab keegi, kelle meelest pole suve ilma mereta olemas. „Ja mets!“ kinnitab teine niisama enesestmõistetavalt, sest teda lummab suvise metsa vaikus ja varjulisus. Loe veel >

„Tänan, et mu tuju rikkusite!“

Hille kolumn ajakirjas Elukiri 6/2011
„Tänan! Suutsite mul terve päeva ära rikkuda!“ öeldi mulle teiselt poolt letti. 
Iroonilisemat tänu oli raske ette kujutada. Vastasin omalt poolt sama mürgiselt: „Mina tänan teid ka!“  Loe veel >

Tärkab ja kasvab kui rohi

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 5/2011
„Küll sul tuleb hästi välja! Mine peegli ette, vaata, kui ilus sa oled! Väga tubli!“
See oli aastaid tagasi Tallinnas, Nõmme kultuurikeskuse laste võimlemisringi trennis. Treener Anne-Mall Klooren oli kutsunud meid, lapsevanemaid, vaatama, kui ilusad on meie lapsed ja kui hästi nad võimlevad. Loe veel >

Päästerõngas elumerel 

Poolalasti õue?!   

Hille kolumn ajakirjas Elukiri 3/2011
Hommikuti, enne kodunt tööleminekut, on enamasti kiire. Põgus enesekontroll: kas kõik on kaasas? Jah – võtmed, telefon, rahakott, märkmik...  Viimane pilk peeglisse: riided istuvad korralikult seljas ja on sobilikud nii silmale kui ilmale. Loe veel >

„Tšau siis!“  

Hille kolumn ajakirjas Elukiri 2/2011
Kõrgesse ikka jõudnud elurõõmus daam oli nõutu.„No ma olen nüüd täitsa üksi!“ Ta nooruslik hääl oli mitu tooni madalam ja telefonist õhkus kurbust. Äsja oli ta igavikuteele saatnud viimase omaealise lähedase. Loe veel >

Mida roosam kleit, seda...

Hille kolumn ajakirjas Elukiri 1/2011
"Ohh!“ kõlas imestusohe läbi saali.
Oli ka põhjust. Tuntud artist oli hetk tagasi astunud lavale peaaegu tundmatuna!
„Täitsa teistmoodi!“ kahises saal. Oli neid, kelle häälest kostis tunnustus: „Vaat kus! Vahva!“ Ja oli teisi, kes vankumatute moraalijüngritena surusid huuled pliiatspeenikeseks kriipsuks, et nähvata: „Kui jube!“ Loe veel >

Lase lahti

Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 12/2010
Kuulasin raadio hommikust helistamisringi, mille teemaks oli igatsus. Jutt  kiskus vägisi härdameelseks. Eriti jäi meelde vanem proua, kes rääkis, kuidas ta kogu elu on endas kandnud igatsust lapsepõlvekodu järele, mida enam olemas ei ole. Helistaja häälest oli kuulda, kui väga see igatsus olematu järele talle ikka veel haiget tegi. Loe veel >

Ma ei taha saada kolmekümneaastaseks!?

Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 10/2010
„Ma ei taha kunagi kolmkümmend saada. Kunagi,“ lausub noorsooraamatu „Nullpunkt“ peategelane Johannes isale resoluutselt. Isa muigab ja arutleb, et enne kui poeg arugi saab, on ta kolmkümmend ja siis nelikümmend ja siis saab vanaisaks ja.... Loe veel > 

„Räägi, kuidas...“

Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 8/2010
„Vanaema, sa ei loendki mulle eile!?“
Pettumus kostab sõnadest, millega kolmeaastane poisipõnn hommikul ärkab. Et ta lugenud asemel omakeeli loendki ütleb, ei vähenda etteheidet põrmugi. Päevast väsinuna olin muidu tavalise lubaduse eelmisel õhtul tõesti täitmata jätnud. Loe veel >

Miljon OMA õnne

Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 6/2010
Olen kord intervjueerinud noort meest, kes mu küsimusele, mis teda ajendab narkootikume tarvitama, vastas: „Ma tahan olla õnnelik!“ Kui arvasin, et õnneni jõudmiseks on teisigi teid, oli ta kategooriline: „Jah, aga miks minna ringi...  Loe veel >

Kallim kui kuld

Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 4/2010
„Kuidas ta küll elus hakkama saab?!“
Noor ema on nõutu. Tema väike poeg on liiga usaldav! Lasteaeda kaasa võetud moodsa mänguasja, punase Bakugani asemel oli nelja-aastane poiss õhtul koju toonud hoopis teist värvi ja katkise, ise aga seletanud: „Robi andis enda oma mulle ja ütles, et see on palju tugevam!“ Loe veel > 

Puuoksana keset heeringaparve