HILLE KARM

Olen sündinud aprillikuu kaheksandal päeval Tallinnas, lapsepõlve veetnud Saaremaal Kuressaares, koolis käinud Kuressaares, Harju-Ristil ja Keilas. Ajakirjanikuhariduse sain Tartu Ülikoolis, kus mu Suur Õpetaja oli Juhan Peegel; lisaks õppisin eriprogrammi järgi soome keelt.

Olen raamatuid lugenud ja kirjutada soovinud nii kaua, kui end mäletan. Kirjutamisega olen leiba teeninud TPIs (praegune Tallinna Tehnikaülikool), toimetajana ajakirjas Eesti Naine ja Terviselehes ning kommunikatsioonijuhina ERGO Kindlustuses. Olen õppinud ka Marketingi Instituudis reklaamindust ja õpetanud hiljem samas turundussuhtlust. ERGOs suurepäraste kolleegide keskel töötan toimetajana praegugi.

Aastate eest kirjutasin jutte ajakirjale Noorus, avaldasin novellikogu ja publitsistikat, tõlkisin soome ja vene keelest. Uuele kirjutamisringile juhatasid mind lapselapsed, mu vanema tütre Tiina Miku peres kasvavad Märten, Leelo ja Artur. Neile räägitud lugudest kirjutasin oma esimese kogupereraamatu „Väike vahva vanaema“ sooviga luua lugemissilda vanemate ja nooremate vahel. Järgnesid riburada teised kogupereraamatud, elulood ja ilukirjanduseks pürgivad jutud. Enese elust olen kirjutanud ajakirjanike elulooraamatus „Meie jäljed jäävad“ ja oma vanaemadest kogumikus „Vanaemade lood“.

Olen Eesti Ajakirjanike Liidu liige, Eesti Kirjanike Liidu liige ja Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni (EENA ehk rahvusvahelise nimega BPW Estonia) asutajaliige.

Kui kõigest muust saab villand, siis räägin lapselastega maast ja ilmast või võtan käimiskepid. Astun kiiresti ja pikalt, hingan sügavalt sisse ja välja ning tunnen end hästi. Nii tuleb alati pähe midagi uut, millest saavad sõnad arvutis ja paberil.

Igapäevatöö ja ajakirjandusharidus hoiavad mul nii tugevasti „jalad maas“, et minu jutud saavad alguse elust enesest. Piisab aga õigest meeleolust, et elus nähtut-kogetut vürtsitada tundega või maitsestada fantaasiaga – ja sünnib midagi, mis on ligilähedane kirjandusele. Vähemasti loodan, et on.